Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su laulust saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus...
Refr. Sellest, mis piinab mu hinge,
tundlikuks muutund on meel...
Millest sa elad ja hingad?
Mida võid tunda,
kui suudad nii palju kanda
ja ennast teistele anda
laulu teel...
Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästa end... Ja milleks?
Refr. Sellest, mis piinab ...
Võib-olla tõrksalt
olen hoidnud tundeid paos...
Kuid sellest hetkest põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud lõõm on õige?
Ei tea... Kuid loobun kõigest...
Refr. Sellest, mis piinab ...
