Vaata puud - nüüd suur on ta, kuid mäletad veel sõber Sa kuis läks see päev.
Ma naersin Sind, Sa kurjaks said, sest istutades oli vaid üks oks Su käes.
Ja kui lumi kattis kõik siis kartus, et puu surra võib Sult rahu viis.
Sa jooksid välja iga tund, et pühkida ta ümbert lund
ma naersin siis...
Süda oli soe Sul sees ning su mõistva pilgu ees oli mul nii hea.
Ja see, et kingiks sain Sult ma kord sünnipäevaks kutsika ei unu eal.
Ning mõnikord kui koju töölt ma jõudsin alles südaööl sain aru siis,
et oodata mind raadio ees on vanu laule kuulates just Sinu viis
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks
Sul tihti oli muresid, kuid ometi Sa tegid nii, et ma ei teaks
Ma teesklesin, et olen karm, kuid kallistasid mind mu arm kõik muutus heaks
Ja ometi ma märkasin, et miski rõhus vaevas Sind, kui kauge tee
Kui varakevad oli käes ja linnud laulsid terve päev siis sündis see...
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures kui olla vaid saaks.
Sel korral olid üks Sa kui varjuriiki endaga Sind loojang viis
Nüüd mälestus vaid saadab mind, kui ärkan öösel koju Sind ma kutsun siis
Elu tühjal laval ma nüüd kõnnin kus kord seisid Sa ja kasvas arm
Nüüd tuuli üle taeva käib ja pisaraid on lilled täias on elu karm.
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks.
Mmm...
